Tuesday 22 November 2016

Mida meile koolis ei õpetata

Nii mõnigi küsib, et kas kooliajast nii pikalt välismaal viibimine on ikka õigustatud. Mina vastan, et nende kuue päevaga õppisime vähemalt samapalju, kui selle ajaga tunnis omandanud oleksime. Allpool on näha reisitarkuste paremik.
  • Plaani puudumine on ka plaan. nagu juba enne räägitud, jäime meie suuremast projekti töömahust ilma ning kui esimestel päevadel proovisime veel küsida, et mida nüüd tegema peaks, siis edaspidi loobusime sellest. Üldse tuli ühistegevuste käigus ette palju niisama passimise aega, kuid kõigi viie rahvuse hulgast näisime olevat ainsad, keda see häiris.
  • Eesti moodi aetakse asju Eestis. Kui meil käivad algklassilapsed veel lumetormi ja kahekümne miinuskraadiga koolis, siis Šotimaal jäi kaks meie väljasõitu ära seetõttu, et maha oli sadanud sentimeetripaksume lumekiht. Meie palumiste ning kinnituste, et selline ilm ei ole meie jaoks isegi märkimist väärt, suhtes jäädi aga täielikult kurdiks. Britid vist ei räägigi ilmast niisama suusoojaks...
  • Tegelikult on kurzemestroganov kullast kallim. Kui oled kuus päeva söönud hommikuks röstsaia, kooli kaasa saanud šokolaadibatooni ning lõunaks söönud veel pisut saia, hakkad mõistma, et soe stroganov on ikka üks asjalik lõuna. Isegi siis, kui teda tuleb süüa igal kaashäälikuga algaval nädalapäeval.
  • Tegelikult ei ole täiskasvanud üldse liiga muretsevad. Meie omaalgatuslikust jalutuskäigust sai lugeda ühes eelnevas postituses ning selle paaritunnise matkaga suutsime nii mõnelegi kohalikule täiskasvanule parajalt närvipinget tekitada. Tundub ju uskumatu, et kuus täiskasvanueale lähenevat endaga lõuna-ja õhtusöögi vahelisel ajal iseseisvalt hakkama saavad?!
    Sama meeldejääv oli hetk, mil soovisime Elisabethi võõrustajat koolis ühel õhtul sünnipäeva puhul tooliga üles tõsta. Tüdrukute esimene reaktsioon oli: "me läheme küsime enne õpetajalt, meil on siin koolis ohutusreeglid." Mässajad nagu me oleme, üles ta tõstetud sai.
Olen kindel, et kõik me kuus võtsime Šotimaalt kaasa ka midagi palju püsivamat, kui pool kohvritäit kohalikke maiustusi ja keegi meist ei tunne, et oleks soovinud selle vahetusnädala asemel midagi targemat teha. 
Uute seiklusteni!
On viimane aeg kiita Heidit, keda polnud näha praktiliselt ühegi pildi peal lihtsalt sellepärast, et ta oli liiga ametis meie kaamerasilma ette püüdmisega

No comments:

Post a Comment